Autor: Harris Gleckman
Algallikas: https://www.opendemocracy.net/en/oureconomy/how-united-nations-quietly-being-turned-public-private-partnership/
Uus leping Maailma Majandusfoorumiga annab rahvusvahelistele korporatsioonidele mõjuvõimu globaalse juhtimise küsimustes.
Möödunud nädalal toimus vaikselt uus korporatiiv- ja valitsusabielu, kui Maailma Majandusfoorumi (WEF) ja ÜRO (UN) juhtkond allkirjastasid vastastikuse mõistmise memorandumi (MOU) partnerluse loomiseks. Kuigi seda memorandumit kuvatakse uhkelt WEF-i veebisaidil, ei leia seda ÜRO veebisaidilt. Ainus märge ÜRO veebisaidil selle olulise uue arengu kohta on pilt lepingu allkirjastamiseks kasutatud pastakast ja kaks pilti allkirjastamise tseremooniast.
Selle erinevuse üks põhjus on see, et ÜRO ettevõttekeskne Global Compact on saanud palju halba ajakirjandust. Nüüd loob uus WEF-UN leping rahvusvahelistele korporatsioonidele ÜRO-s teise erilise koha. ÜRO süsteemis ei ole sarnaseid institutsionaalseid kodusid kodanikuühiskonnale, akadeemikutele, usujuhtidele ega noortele. On raske ette kujutada, et riigi valitsus sõlmiks sarnase ametliku partnerluse mõne oma äriorganisatsiooniga.
Samal ajal avaldab ÜRO-le survet Donald Trump, kes soovib kogu multilateraalset süsteemi lahti mõtestada. Trumpi jaoks on pärast Teist maailmasõda ehitatud rahvusvahelise süsteemi lammutamine kaastöö tema siseriiklikele jõupingutustele haldusriigi dekonstrueerimisel. ÜRO peasekretäri jaoks võib pakt WEF-iga olla tema püüd leida uusi jõunäitajaid, kes toetaksid praegust süsteemi, mis tähistab praegu oma 75. aastapäeva, pidades silmas Trumpi rünnakut.
Teisest küljest sai WEF hiljuti märkimisväärse avaliku kriitika osaliseks pärast seda, kui Ungari peaminister Orban ja Brasiilia president Bolsonaro tervitasid oma 2019. aasta Davosi kohtumisel soojalt. Seda abielu võib vaadelda kui võimalust, et WEF saaks taastada oma rolli ülemaailmses juhtimiskeskuses.
Avalikkuse arusaamade ajastus ja juhtimine ei ole selle korralduse ainus huvitav aspekt. 2009. aastal avaldas WEF 600-leheküljelise aruande pealkirjaga Global Redesign Initiative, milles kutsuti üles looma uut globaalse valitsemise süsteemi, milles valitsuste otsused võiks olla teisejärgulised paljude sidusrühmade juhitud algatuste ees, milles korporatsioonid mängiksid määravat rolli. Teatud mõttes soovitas see WEF-i uuring omamoodi avaliku ja erasektori ÜRO-d – midagi, mis on nüüd selles vastastikuse mõistmise memorandumis vormistatud. Lepinguga kuulutatakse välja uued sidusrühmade partnerlused, et pakkuda avalikke hüvesid hariduse, naiste, rahastamise, kliimamuutuste ja tervishoiu valdkonnas.
Üsna üksikasjalik vastastikuse mõistmise memorandum sisaldab ÜRO struktuuris üles ja alla organisatsiooniülese kaasamise vorme. Memorandum sisaldab kohustusi, mille kohaselt kutsutakse peasekretär ise esinema WEF-i iga-aastastel Davosi kogunemistel. Tema kõrgemad töötajad ning ÜRO programmide, fondide ja agentuuride juhid kutsutakse osalema ka WEF-i korraldatavatel piirkondlikel kohtumistel. See sisaldab ka lubadust, et ÜRO üksikute riikide esindajad uurivad võimalusi, kuidas teha koostööd WEF-i riiklike foorumikeskustega. Teades avaliku legitiimsuse vastastikust tähtsust, mida iga institutsioon võib üksteisele tagada, sisaldab vastastikuse mõistmise memorandum ka kokkulepet oma ühistegevuse ristteavitamiseks.
Mida saab WEF memorandumist lisaks ÜRO institutsionaalsele õnnistusele? Kõigi viie ühise tähelepanu valdkonna ulatust kitsendatakse valitsustevahelistel läbirääkimistel ja kokkulepitud eesmärkidest WEF-i liikmete ärihuvidele paremini vastavaks. Seega nõuab vastastikuse mõistmise memorandum rahastamise raames ainult säästva investeerimise ühise arusaama loomist, kuid mitte pangandusest tingitud ebastabiilsuse ja maksude vältimise vähendamist.
Kliimamuutuste kontekstis nõuab see „erasektori avalikke kohustusi saavutada süsinikuneutraalsus 2050. aastaks”, mitte meetmeid, mille tulemuseks on süsinikuneutraalsus 2030. aastaks. Hariduse raames määratleb see ümber säästva arengu hariduse eesmärgi “tagada kaasav ja võrdne kvaliteetne haridus” selliseks, mis keskendub haridusele, et vastata “kiiresti muutuvale töömaailmale”. Memorandumis on selgesõnaliselt piiratud WEF-il rahalise panuse andmine ÜRO, mis oleks võinud leevendada mõne Trumpi ohu majanduslikku mõju ÜRO süsteemi eelarvetele. Samal ajal välditakse mis tahes kohustust vähendada ülemaailmset ebavõrdsust, muuta energia taskukohaseks, võtta rahvusvahelisi korporatsioone inimõiguste rikkumiste eest vastutusele või isegi ohjeldada WEF-i ettevõtete käitumist, mis ei järgi uuesti seatud eesmärke. lepingus väljas.
Kogu sellel ühisel tööl võib olla praktilist kasu, kui see ei oleks kolme otsustava tähtsusega elementi: esiteks, leping hoiab kõrvale valitsustevahelisest läbivaatamisprotsessist; teiseks tõstab leping mitme sidusrühma kui lahenduse praeguse mitmepoolse süsteemiga seotud probleemidele; ja kolmandaks ei reguleeri kavandatud mitme sidusrühma partnerlusi ükski ametlik demokraatlik süsteem. Kui peasekretär oleks olnud veendunud ÜRO ja WEF-i abielu tarkuses, oleks ta võinud esitada vastastikuse mõistmise memorandumi eelnõu liikmesriikidele heakskiitmiseks. Selle asemel ühines peasekretär WEF-iga, deklareerides, et mitme sidusrühma rühmad ilma ametliku valitsustevahelise järelevalveta on parem juhtimissüsteem kui üks riik-üks hääl süsteem.
Kõik sidusrühmadega seotud juhtimisrühmad koosnevad suures osas isevalitud rahvusvaheliste korporatsioonide rühmast ning organisatsioonidest ja üksikisikutest, kellega nad soovivad koostööd teha. Nad töötavad ilma ühtse sisemise reeglistikuta, et kaitsta kõigi nende seisukohti, keda rühm võib mõjutada. Mitme sidusrühmaga grupis osalemine on vabatahtlik. Väljalangemise kord on vastuolus ÜRO 75-aastase pingutusega luua stabiilne turvaline ülemaailmne juhtimissüsteem, millel on selge arusaam kohustustest, vastutusest ja vastutusest.
Üllatav on see, et WEF-iga sõlmitud abielulepinguga nõustudes marginaliseerib ÜRO peasekretär valitsustevahelise süsteemi, et seda “päästa”.